Ajalugu

20. sajandi esimestel kümnenditel oli naisüliõpilane täiesti uus nähtus. Naise tipuks peeti gümnaasiumiharidust, millele võisid järgneda õpingud kõrgematel naiskursustel, kuid üldiselt ei peetud naisi ülikooliõpinguteks ja teadustööks võimeliseks. Teine naiste kõrghariduse vastane argument oli see, et meeste maailma trügides jätavad naised ülikoolipinki oma naiselikkuse ega sobi pärast enam abikaasaks ja emaks. 1905. aastal lubati naised vabakuulajatena esmakordselt Tartu Ülikooli loenguid kuulama, kuid üliõpilase staatust ei saanud nad enne 1915. aastat.

Kuna naistel oli vaja ennast meestekeskses maailmas tõestada ja oma õiguste eest võidelda, oli akadeemilisse naisorganisatsiooni kuulumine määrava tähtsusega. Esimese eesti akadeemilise naisorganisatsioonina asutati 1911. aastal Eesti Naisüliõpilaste Selts ning 1920. aastal esimene naiskorporatsioon Filiae Patriae. 1924. aastal austati kolm naiskorporatsiooni: Indla, Lembela ja Amicitia.

1924

1924. aasta sügisel tekkis ühel naisüliõpilaste grupil idee luua uus korporatsioon, et omavahelisi sõprussuhteid veelgi tihendada. 12. oktoobril peeti esimene ametlik koosolek, kus osales 12 tudengineiut viiest erinevast teaduskonnast. Asutajaliikmete sooviks oli kasvatada liikmetes töökust ja tõsimeelsust nii akadeemiliseks tööks kui ka hilisemas elus kodumaa tarbeks. Põhimõtetest tõsteti esile sõprus, ausus, kohusetruudus, karskus ja püsivus. Värvikolmikuks saadi inspiratsiooni sügiseselt Toomemäelt ja nii valiti värvideks oranž, roheline ja violetne, mis tähendasid lahkust, truudust ja püsivust. Lipukirjaks valiti „Constantia ad finem ducit!“ ehk „Püsivus viib sihile!“. 24. oktoobril 1924. aastal kinnitas tolleaegne Tartu Ülikooli valitsus naiskorporatsiooni Lembela, see jäi ka ametlikuks asutamise kuupäevaks. Esmakordselt astusid korp! Lembela liikmed ehk lembelensad värvides avalikkuse ette kolm päeva hiljem, 27. oktoobril.

Pildil on korporatsioon Lembela esimene juhatus 1924. aastal.

Korporatsioon Lembela juhatuse liikmed aastal 1924

1925-1933

Korporatsiooni liikmete arv kasvas aeglaselt, kuid kindlalt. 1925. aasta alguseks oli liikmeid 15, 1926. aastaks 22 ja 10. aastapäeval oli liikmeid nimekirjas juba 75. Koos liikmete arvu kasvuga hoogustus korporatsiooni siseelu ning hiljem ka läbikäimine teiste akadeemiliste organisatsioonidega. Kuna liikmete arv oli teiste akadeemiliste organisatsioonidega võrreldes suhteliselt väike ja liikmed polnud just kõige jõukamatest peredest, saatsid Lembela tegutsemist pidevad majanduslikud raskused. Kuna alustaval organisatsioonil puudus ka vilistlaskogu, võttis siseeelu organiseerimine, liikmeskonna kasvatamine ja oma kodu sisseseadmine aega, kuid raskused ei vähendanud lembelensade indu. Liikmed olid aktiivsed ka väljaspool korporatsiooni: üliõpilasedustusse kandideeriti Eesti Korporatsioonide Rühma nimekirjas, osaleti mitmete akadeemiliste seltside tegevuses ning in corpore kuuluti Naiskodukaitsesse.

Pildil on korporatsioon Lembela kommersil osalejad 1932. aastal.

1933-1940

1933. aastal võeti koos teiste põhikirja muudatustega vastu hõimurahvaste printsiip, mis tähendab, et Lembelaga võivad liituda eestimeelsed ungarlannad ja soomlannad, kui nad õpivad või on õppinud ülikoolis ja oskavad eesti keelt. 1935. aastal muudeti lipuvärve: oranžist sai heleoranž. Muudatuse põhjuseks oli liikmete soov ning asjaolu, et oranži kangast oli keeruline kätte saada. Samal ajal muudeti ka värvide tähendust: uue värvikolmiku heleoranž-roheline-violetne tähenduseks sai sõprus-ausus-kohusetruudus.

1937. aastal võeti vastu uus ülikooliseadus, mis kehtestas üliõpilasorganisatsioonide minimaalseks liikmete arvuks 100, Lembelas oli tol ajal umbes 90 liiget. 19. septembril 1937 peeti erakorraline koosolek, kus otsustati korporatsiooni tegevus lõpetada liikmete vähesuse ja majandusliku kandevõimetuse tõttu. Vaatamata organisatsiooni likvideerimisele on andmeid, et sõpruskonnana jätkati kooskäimisi kuni 1939. aastani. 1940. aastal keelustas Nõukogude võim kõik akadeemilised organisatsioonid ja muud seltsilised ühingud. Organisatsioonide liikmete harvad kokkusaamised jätkusid ettevaatlikult väiksemates seltskondades põrandaaluse tegevusena.

Pildil on lembelensade lõbus koosviibimine 1934. aastal.

1941–1989

Teise maailmasõja eest põgenes 25 lembelensat Rootsi, Inglismaale, Saksamaale, Austraaliasse, Kanadasse ja USA-sse, Siberisse küüditati teadaolevalt kolm liiget. 26. veebruaril 1944 hukkus Tartu pommitamisel üks korp! Lembela liige ja üks jättis elu põgenemisel Läänemerel. Eestisse alles jäänud liikmed pidid harjuma uute oludega ning omavahelist läbikäimist peeti liialt ohtlikuks.

Pärast Stalini võimuperioodi lõppu muutus režiim veidi vabamaks ning Siberisse asumisele saadetud said võimaluse kodumaale naasta. Teiste seas saabus 1959. aastal koju ka vil! Ida Inn, kes hakkas vanu tuttavaid üles otsima ning saatis kunagistele korp! Lembela liikmetele sünnipäevakutsed 24. oktoobriks. Alates 1960ndatest aastatest tähistatigi korporatsiooni aastapäevi sünnipäevapidude nime all. Kõik need kohtumised toimusid värvideta, samuti puuduvad sellest ajast fotod ja nimekirjad. Värvilinte said lembelensad uuesti kanda alles 1984. aastal, kui tähistati korp! Lembela 60. aastapäeva. Kuna lindid olid käepärastest vahenditest käsitsi õmmeldud, muutus heleoranž värv helebeežiks. Viimane selline kokkusaamine toimus 1986. aastal, seejärel kohtumised lõppesid, kuna keegi ei kujutanud ette, et korporatsiooni tegevust oleks võimalik taastada ja Tartusse oli jäänud veel vaid mõni üksik vilistlane.

Pildil on korporatsioon Lembela 60. aastapäeva tähistmine.

Korporatsioon Lembela liikmed 1984. aastal

1990ndad

1988. aasta oli Eesti jaoks pöördelise tähtsusega. Ühiskond väljendas selget tahet pöörduda demokraatia poole. Koos vabariigi taastamise mõtetega levis soov taastada kõik, mille Nõukogude võim 50 aasta eest hävitas. Tudengitele tundus Eesti Vabariigis tegutsenud akadeemilistes organisatsioonides valitsenud vaba ja intellektuaalne vaim romantilise ja muinasjutulisena ning akadeemilisi organisatsioone võeti kui üht võimalust rahvuslikuks eneseväljenduseks. Esimesed akadeemilised organisatsioonid taastasid oma tegevuse juba 1988. aasta lõpul, suurem taastamiste laine algas 1989. aastal. 1990. aastaks oli taastamata veel üks kunagine eesti naiskorporatsioon. Sellest oli küll juttu, kuid taastamisele pani konkreetse aluse üks jutuajamine, mis olgu siinkohal toodud vil! Alice Roolaidi mälestusena: Oli pedagoogilise praktika tund konservatooriumis. Kohal oli pedapraktika tudeng Evelin Müüripeal, puudus aga tunni juhataja. Oodates tekkis vestlus ja Evelin mainis, et ühel koosviibimisel olevat sakalanused kõnelenud ühest seni taastamata naiskorporatsioonist ja soovitanud taastamine läbi viia nendel – Pedagoogilise Instituudi tudengitel Tallinnas. Kui siis teatasin, et olen selle taastamata korp!-i vana vilistlane, oli Evelin väga rõõmus ja temast sai agar ja võimekas meie korporatsiooni taastaja.

Pildil on korporatsioon Lembela taasasutajad.

Korporatsioon Lembela taasasutajaliikmed

Taasasutamine

30. märtsil 1990 toimus korp! Lembela taastamiskoosolek. Taastati Tartu Ülikooli arhiivist pärinev algne 1924. aasta põhikiri, kodukord taastati mälu järgi. Lembela uueks tegutsemiskohaks sai Tallinn, värvidena võeti kasutusele 1984. aastal kujunenud värvikombinatsioon helebeež-roheline-violetne tähendusega sõprus-ausus-kohusetruudus ning esmakordselt korp! Lembela ajaloos võisid korporatsiooniga liituda kõikide Eesti kõrgkoolide naistudengid ning akadeemilised naisisikud.

30. aasta oktoobriks valmisid esimesed taastamisjärgsed teklid, värvilindid ja särbid, uue lipu kinkisid vil!! Elvi Paas, Alice Roolaid ja Elfriede Marran Lembelale juba juunikuus. 66. aastapäeval õnnistati korp! Lembela lipp Tallinna Kaarli kirikus, pärast mida peeti pidulik aktus Raekojas ja bankett Estonia Talveaias.

Tänapäev

Sellega oli taastamine lõpule jõudnud ning tuli tegutsema asuda. Esimesed aastad kulusid traditsioonide sisseseadmisele ning oma koha leidmisele. Selle juures olid suureks abiks vilistlased, kelle mälestused olid asendamatud, kuna arhiivides leidub kahjuks korp! Lembela kohta väga vähe materjali. Alustati iganädalaste koosolekutega, toimusid referaadiõhtud, cantus- ja rebasetunnid ning muud üritused, mis kuuluvad korporatsioonielu juurde.

Aastate jooksul on välja kujunenud suuremad traditsioonilised üritused, kuhu ootame ka teiste akadeemiliste organisatsioonide liikmeid. Vastlapäeva tähistame liulaskmise ehk Lembeliuga, kevadel aitab meeli talveunest äratada lembe- ja naljalaulude võistlus Lembelaul, mis toimus esmakordselt 1994. aastal ühe lembelensa sünnipäevapeona, kuid on kasvanud vahvaks iga-aastaseks ettevõtmiseks.

Korp! Lembelal on kaks sõprusorganisatsiooni. 21. juunil 1997. aastal sõlmis korp! Lembela sõpruslepingu korp! Leolaga. Leping on ainulaadne, sest ei varem ega hiljem ole mees- ja naiskorporatsioonid omavahel selliseid lepinguid sõlminud. 29. mail 2011 allkirjastati pika sõpruse märgiks kartell-leping läti naiskorporatsiooniga Selga.

Korp! Lembelal on ka oma häälekandja Constantia, mis ilmub alates 1998. aasta kevadest igal semestril.

Täna kuulub korp! Lembelasse u 170 naist vanuses 19–99 väga erinevatelt elualadelt.

Korporatsioon Lembela 95. aastapäeva aktusel osalejad