Rebaseelu

Korporatsioonides on püsima jäänud ajaloolised üliõpilaselu traditsioonid ja kombed. Muu hulgas on säilinud ka rebaste staatused ja rebaseeluga seotud tavad. Rebased on korporatsiooni noorimad liikmed, millest tulenevalt on neil erinevaid kohustusi, kuid vähemalt sama palju, kui mitte rohkem, on neil ka õiguseid ja hüvesid. Vanemad liikmed meenutavad rebaseaega sageli kui üht kõige ägedamat, tegude- ja sündmusterohkemat aega korporatsioonielus!

Korporatsioon Lembela rebaseks saamine

Korporatsioon Lembela rebasteks saavad tulla eesti rahvusest (või mõnest muust soome-ugri rahvusest) naissoost üliõpilased või ülikooli juba lõpetanud vilistlased. Oluline on, et rebasekandidaat oskaks eesti keelt ja oleks eestimeelne. Ülikool, kus rebasekandidaat õpib, peab pakkuma magistriõpet. Korporatsiooni astumiseks tuleb kontakteeruda ametis oleva rebasevanemaga, kes räägib juba täpsemalt rebasekandidaadile liikmeks astumisest. Liikmeks astumise kohta saab täpsemalt lugeda siit.

Korporatsioon Lembelasse astumisel antakse uuele liikmele rebasetekkel. Rebasetekkel on musta värvi ja sellele on vasakul küljel kinnitatud hõbedane sirkel (ehk vääntäht), kuhu on koondatud ladinakeelse lause Vivat, crescat, floreat corporatio Lembela in aeternum! (Elagu, kasvagu, õitsegu korporatsioon Lembela igavesti!) sõnade esitähed.

Rebase kohustused

Rebase staatusega kaasnevad kindlad kohustused, aga ka väga toredad võimalused (ja rebasekrutskid). Üheks tähtsaks ülesandeks rebasele on koostada ja ette kanda rebasereferaat enda valitud teemal, mis ei haaku õpitava erialaga. Teiseks ülesandeks on laulude vastamine. Iga korporatsioon Lembela rebane peab oskama peast viit laulu: Eesti Vabariigi hümn, „Gaudeamus“, korporatsioon Lembela lipulaul,  „Imeline aas“ ja veel üks rebase enda lemmiklaul – leibcantus. Kolmandaks ülesandeks on sooritada rebaseeksam, kus värvikandjad testivad rebaste teadmisi akadeemiliste organisatsioonide ja eelkõige korporatsioon Lembela kohta. Lisaks nendele kolmele kohustuslikule ülesandele aitavad rebased mõnikord üritusi korraldada ning on aktiivselt abiks. Aeg-ajalt paluvad värvikandjad rebastel teha ka rebaseteatrit (ehk siis näidendi mõnel etteantud teemal), kõne või mõne muu ettekande. Kõik need kogemused toovad aga palju kasu enesearenguks.

Rebasetunnid

Selleks, et kõikide kohustuslike asjadega edukalt hakkama saada, toimuvad igal nädalal rebasetunnid, kus rebasevanema juhendamisel omandatakse põhilisi teadmisi korporatsiooni ajaloost, traditsioonidest, kodukorrast ja ka teistest akadeemilistest üliõpilasorganisatsioonidest.  Samuti toimuvad rebastele cantus-tunnid (ehk laulutunnid), magister referendi tunnid (kus õpetatakse referaatide tegemist ja ettekandmist). Naiskorporatsioonides peetakse lugu ka tantsuoskusest. Seetõttu korraldame oma liikmetele, eelkõige rebastele, seltskonnatantsu kursuseid, mis üldjuhul toimuvad samuti kord nädalas.

Rebaseks olemise eelised

Korporatsiooni astudes valib rebane omale akadeemilise ema (kes omakorda valib akadeemilise isa) ja nii moodustub koos teiste õdedega akadeemilne pere, kes hoiab ühte, toetab üksteist ja on sõbrad elu lõpuni. Just rebaseajal leiab omale väga palju uusi sõpru ja tuttavaid nii oma korporatsioonist kui väljastpoolt. Rebastel omavahel on samuti väga põnevaid ühistegevusi. Käiakse koos ka värvikandjate teadmata ja korraldatakse isekeskis üritusi, nii omavahel kui teiste organisatsioonide rebastega. Rebaseid ühendab ka rebastelend, mis on keeruka sisuga ettevõtmine, mille õnnestumise korral saavad rebastest värvikandjad ilma, et nad peaksid täitma kohustuslikke ülesandeid. Rebaseaeg on korporatsioonis väga meeleolukas. See pakub palju erinevaid võimalusi oma vaba aja sisustamiseks, enesearenguks ja silmaringi laiendamiseks. Tuleb ette, et rebane ei tahagi värvikandjaks saada, sest rebaseaeg on olnud lihtsalt nii tore. Ent ka värvikandja staatusel on oma võlud ja võimalused, mida tasub siiski proovida.